Mis on Euroliiga tulevik – kas see võib kunagi jõuda NBA tasemele?

Oma särk on ihule ikka kõige lähemal ja see vana tõde kehtib ka spordifännide puhul. Ameeriklased ei pea Euroliigast suurt midagi ja tõele au andes enamus neist pole sellisest korvpalliliigast isegi mitte kuulnud. Samal ajal tunnevad paljud eurooplased, et Euroliiga on NBA-ga võrreldes ülekohtuselt alahinnatud ja tegelikult pole ei ühel ega teisel pool lompi mängivatel meeskondadel märkimisväärset tasemevahet.

Jättes hetkeks aga emotsioonid kõrvale siis kuidas need kaks korvpalliliigat omavahelises võrdluses välja paistavad ja kas Euroliigal on kunagi lootust jõuda NBA-ga vähemalt võrdsele tasemele?

Hetkeolukord liigade võrdluses

Fännide seisukohad sõltuvad siis paljuski sellest, kummal pool Atlandi ookeani parasjagu resideerutakse. Kui aga jälgida korvpallurite enda käitumist, siis on ilmne, et ka nemad peavad selgelt tugevamaks liigaks NBA-d. Ei ole harvad juhud kui Euroliiga parimad mängijad lähevad NBA-sse mängima, küll aga ei juhtu vastupidist liikumist praktiliselt mitte kunagi.

USA on korvpalli sünnimaa ja see väljendub paljuski ka tänapäeval. Lisaks sellele, et jänkid sisuliselt domineerivad rahvusvahelisel tasemel koondiste mänge ükskõik millise vastase vastu on kõik korvpallis läbi viidavad uuendused reeglina alguse saanud USA-st. Võtame kasvõi 24-sekundi rünnakuaja või videokorduste kasutamise. Näiteid selles osas võib tuua muidugi veel palju.

Küsimus ei ole isegi palganumbrites, ehkki NBA klubid suudavad ka mängijatele suuremaid summasid maksta, vaid NBA-ga kaasas käivas maines. NBA meistritiitli võitmine on ülim saavutus korvpallis, mille kõrval kahvatub isegi olümpiavõit.

Seega on Euroliiga alati olnud ja kindlasti ka lähitulevikus jääb NBA kõrval väikevenna rolli ehk olema liiga, kus mängivad need mängijad, kes NBA-sse ei mahu või mingil muul põhjusel ise ei soovi seal mängida.

Euroliiga ja NBA suur erinevus

Jättes kõrvale tasemevahe on Euroliigal ja NBA-l üks väga suur sisuline erinevus. NBA puhul on süsteem üles ehitatud nii, et liiga toimib ühtse tervikuna. Mängijaid saab vahetada vaid liiga siseselt, kõikidele meeskondadele kehtivad samad palgalimiidi reeglid ning kõik meeskonnad on huvitatud, et liigal üldiselt läheks majanduslikus mõttes hästi. Omavahel ollakse mänguväljakul küll konkurendid aga ärilises plaanis tehakse koostööd ning üheskoos otsuseid, mis on liigale kasulikud ehkki igale üksikule meeskonnale ei pruugi meeldida. Tegelikult kehtivad NBA-s isegi reeglid, kus suurema turu meeskonnad toetavad rahaliselt väiksema turuga meeskondi.

Euroliigas mängivad erinevate riikide meeskonnad, kelle puudub igasugune finantsiline seos teineteisega. Samuti pole Euroliiga poolt tervikuna mängijate ostmisele pandud mingeid palgalimiite. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus üks fanaatikust omanikuga klubi, kellel on raha jalaga segada võib osta üles kõik parimad mängijad ja väiksema rahakotiga meeskondadel puudub selles osas mingi sõnaõigus.

Ühelt poolt on igal klubi omanikul kahtlemata õigus toimetada oma rahaga enda parima äranägemise järgi, kuid teiselt poolt rikub see sportlikku võitlust. Võitja saatus otsustatakse paljuski rahakotiga. Pole siis ka ime, et näeme aastast aastase väikeste erinevustega viimase nelja hulka jõudmas samu meeskondi.

Euroliiga ja NBA võrdlus pole päris õiglane

Mastaabid on igas mõttes totaalselt erinevad. NBA-s mängivad kõik meeskonnad põhihooaja jooksul 82 mängu, millele lisanduvad play-off mängud, mis võivad kesta igas ringis kuni 7 mängu. Euroliigas on mängude arv napilt veerand sellest, mis mängitakse teisel pool ookeani. Kõik see väljendub reklaamituludes, vaatajate numrites ning lõpuks selles kui rikas liiga on.

Sarnase liigade ülesehituse jätkudes ei ole Euroliigal ei mängijate taseme ega liiga populaarsuse osas mingit võimalust NBA-le kandadele astuda. Vaevalt, et Euroliiga korraldajad sellepärast ka väga muretseksid. Mõlemal liiga on oma kindel vaatajaskond ja sisuliselt teineteisega ei konkureerita.