Pesapall Euroopas – miks ei ole see spordiala populaarseks saanud?

Pesapall on enamus eurooplaste jaoks niivõrd tundmatu spordiala, et suurem osa ei tea isegi reegleid ega kujuta täpselt ette, mismoodi see mäng päriselt käib. Ometi on ala teisel pool suurt lompi ja näiteks ka Aasias ülimalt populaarne. Ameerika Ühendriikides on professionaalne pesapalliliiga (Major League Baseball ehk MLB) oma tähtsuselt kindlalt 4 suure profiliiga hulgas. Esikohta selles pingereas hoiab Ameerika jalgpall (NFL), sama kindlalt teisel kohal on korvpall (NBA) ja kolmandal-neljandal kohal järgnevad neile jäähoki (NHL) ning pesapall.

Korvpalli ja jäähokit kujutab endale ette iga eurooplane ja mõlema ala puhul on ka siinmail olemas suured kohalikud liigad ning tähtsad riikide vahelised võistlused. Pesapall on aga sisuliselt varjusurmas. Miks on see nii?

Pole traditsioone ja harrastajaid

Pesapalli pole Euroopas kunagi mängitud. Sportmäng number üks on alati olnud jalgpall, millele järgnevad korvpall, jäähoki, võrkpall ja veel suur hulk spordialasid enne kui kellelgi tuleb isegi mõttesse mainida pesapalli. Kui pole kunagi olnud harrastajaid, pole kunagi olnud ka staare, keda noortel oleks võimalik imetleda ja enda eeskujuks pidada. Ilma traditsioonideta mingi spordiala esiletõus nõuab väikest viisi imet, heas mõttes hullumeelseid oma ala fanaatikuid, kes ala populariseerimise võtavad oma südameasjaks või roppu moodi raha.

Hea näitena võib tuua jalgpalli Ameerika Ühendriikides. Kui ülejäänud maailmas on jalgpall praktiliselt igal pool kõige populaarsem sportmäng, ei ole USA-s isegi peale 20-30 aastat tõsist tööd ala populariseerimisega suutnud vutt ikkagi tõusta nelja profiliiga kõrvale. Arvestades kui palju on jalgpallil võimalik kulutusi teha, kuivõrd lihtsalt arusaadav see mäng on võib üsna kindlalt väita, et päris tühja koha pealt mingi spordiala esile upitamine on üliraske kui mitte võimatu.

Puudub ala harrastamiseks vajalik infrastruktuur

Pesapalli mängitakse välitingimustes ja pesapalli staadionitel, mis on spetsiaalselt pesapalli mängimiseks ehitatud. Tegemist on laias laastus veerandringi kujuga osaliselt savi-liiva, osaliselt muruväljakuga, mida ümbritsevad igast küljest publikule mõeldud istekohad. Kui paljusid teisi sportmänge on võimalik mängida või vähemalt harrastada sisuliselt samal väljakul (näiteks: korvpall, võrkpall, käsipall) siis pesapalli puhul seda teha ei ole reaalne. Korralikuks mänguks ei sobi isegi suurte mõõtmetega jalgpalliväljak. Paljudes Euroopa riikides sisuliselt puudub täismõõtmetes korralik pesapalliväljak rääkimata sellest, et väljak oleks olemas igas linnas ja suuremas asulas. Kui pole ala harrastajaid puudub otsene vajadus ka staadionite ehitamiseks, kui pole spetsiaalseid staadioneid ei teki ka harrastajaid. Kumb on põhjus ja kumb on tagajärg jääb juba igaühe enda otsustada.

Pesapall ei leia mingit meediakajastust ja pesapalli mänge telekast ei näidata

Millal te viimati vaatasite telekast pesapalli või lugesite ajalehest pesapalli mängude tulemustest? Enamus eurooplaste jaoks on vastus üks ja sama: “Mitte kunagi!” Võite ennast pidada juba üsna suureks pesapalli asjatundjaks kui oskate nimetada kasvõi ühe pesapalli meeskonna nime. Päris eksperdiks võib teid pidada aga siis kui teate nimetada kasvõi ühe käe näppude jagu pesapalli mängijaid. Ilma meedia kajastuseta ei muutu tänapäeva maailmas ükski ala piisavalt populaarseks, et seda hakatakse harrastama.

Tegelikult on pesapalli näol tegemist aga sportmänguga, mis on veidi detailidesse süvenedes päris põnev. Paljudest teistest meeskonnamängudest eristab pesapalli see, et tegemist on paljuski individuaalsete duellidega, kus üksteist üritavad üle mängida ühe meeskonna söötja ja teise meeskonna lööja. Mängijate vahel praktiliselt puudub füüsiline kontakt (või on see väga juhuslik), mis on teiste sportmängude puhul vältimatu. Lisaks ei puudu pesapallist ka strateegia ja vastase üle kavaldamine ning treenerite roll on mängu tulemuse otsustamisel suurem kui muude mängude puhul, kus otsustab valdavalt mängijate individuaalne võimekus. Seetõttu võiks pesapallil olla ka oma koht igas ühiskonnas, kus leidub sportmängude tulihingelisi austajaid, kellele sobib aga rohkem oma individuaalsete võimete rakendamine või, kes pelgavad füüsilist kontakti vastastega aga hindavad mänguilu ja strateegiat.