Euroopa Rahvuste Liiga jalgpalliturniirist

Suured muudatused tulevad rahvusvahelise jalgpalli kalendrisse 2018. aastal, kui sõprusmängud hakkavad Euroopas vaikselt vajuma mineviku hõlma

UEFA on välja töötanud plaani asendada need kohtumised täiesti uue võistlusega. Idee on luua rohkem pingelisi mänge, mille abil kõik meeskonnad saavad areneda enne jalgpalli EM-i ja MM-i. Huvitavamad mängud peaksid olema sobivad igaühele. Alustades tavalisest jalgpalli sõbrast lõpetades kihlveokontoritega, täpselt nagu need, mida https://bet-boonuskood.ee/ist võib leida – ja kõik fännid üle maailma arvavad, et see kõlab suurepäraselt.

Uuel võistlusel on mängus kohad EM-ile, kusjuures see turniir on laienenud 24 meeskonnale. Võistlus kannab nime UEFA Rahvuste liiga ja selle struktuuri mõistmine võib olla üpris keeruline. Õnneks on see ülevaade ulatamas oma abikäe.

Kuidas turniir välja näeb?

Nagu nimigi ütleb, on UEFA Rahvuste liiga liiga võistlus UEFA 55 liikmele. See koosneb neljast erinevast divisionist (nn liigad) ja kolmest etapist. Eelmisel aastal otsustati nelja liiga meeskondade tugevus vastavalt UEFA koefitsientidele, mis on sisuliselt nende versioon FIFA maailma edetabelist.UEFA kinnitas 11. oktoobril 2017. aastal liigade koosseisu järgnevalt:

A liiga sisaldab 12 tugevamat meeskonda ja B liigas on 12 tugevuselt järgmist meeskonda. C liiga koosneb järgmisest 15 võistkonnast ja D liigas on viimased 16 meeskonda. Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa ja Inglismaa kuuluvad kõik loomulikult A liigasse, kusjuures Island võib-olla on üks üllatavamaid meeskondi selles pundis. B liigas on teise tasemegrupi meeskonnad, näiteks Wales, Venemaa ja Iirimaa. Šotimaa on C liigas koos Kreeka, Serbia ja Ungari sarnastega meeskondadega, siia tugevusgruppi kuulub ka Eesti.

D liigas asuvad riigid nagu Fääri saared, Andorra, San Marino ja uued meeskonnad nagu Kosovo ja Gibraltar.

A ja B liigas on neli kolme meeskonnaga gruppi. C liigas on üks kolmest meeskonnaga grupp ja kolm nelja meeskonnaga gruppi. D liiga moodustavad neli gruppi neljast meeskonnast.

Esimeses etapis toimuvad grupi mängud, mis mängitakse 2018. aasta septembris, oktoobris ja novembris kolmel järjestikusel rahvusvaheliste mängude aknas.

24. jaanuaril Lausanne’is Šveitsis toimus gruppide loosimine ja tekkisid huvitavad alagrupid: Saksamaa koos Prantsusmaaga ja Hollandiga grupis 1, Inglismaal on 4. grupis koos Hispaania ja Horvaatia. Euroopa meister Portugal mängib Itaalia ja Poolaga 3. grupis ja Belgia on koos Šveitsi ja Islandiga grupis 2. Eesti on C liigas ühes grupis koos Soome, Kreeka ja Ungariga.

Mis juhtub siis, kui alagrupi mängud on mängitud? A liiga meeskondade alagrupi võitjad mängivad 2019. aasta juunis toimuval “Final Four” võistlusel. See koosneb kahest ühe mängulisest poolfinaalist, mille paarid otsustatakse loosiga, kusjuures kõik kolm mängu toimuvad neutraalses riigis. Lõplik võitja on loomulikult esimene UEFA Rahvuste liiga meister.

Ülejäänud meeskonnad madalamates liigades peavad mõtlema kõrgemale edasipääsu või madalamale kukkumise peale. Võistkondade motiveerimiseks jagatakse välja neli “teise võimaluse” kohta EM-i finaalturniiril.

Nüüd, kui finaalturniiril mängib 24 võistkonda, võtavad iga 10 EM-i tava kvalifikatsiooni faasi alagruppide 2 paremat endale kokku 20 kohta.

Tagaukse võimalus pääseda EM-ile

Täiendavad neli viimast kohta saavad meeskonnad läbi Rahvuste liiga. Igale tugevusliigale antakse üks EM-i lisakoht, mis annab ka ühele madalamale D liiga meeskonnale võimaluse jõuda EM finaalturniirile. Iga tugevusliiga alagrupi võitjad mängivad omavahel poolfinaali ja finaali, mille võitja on taganud pääsme EM-ile.

Asi muutub segaseks siis kui mõne alagrupi võitja on juba kvalifitseerunud EM-ile tavapärase kvalifikatsiooni protsessi kaudu. Nende koht play-offis antakse seejärel järgmisele parimale meeskonnale kogu selles tugevusliigas. Kuidas see meeskond valitakse pole selge, kuid tõenäoliselt põhinedes punktidel ja seejärel tavalistel “tie-breaker” reeglitel.