Parempoolsete parteide esiletõus Euroopas

Populismi tõus on 21. sajandi kõige olulisem Euroopa poliitiline areng. Parteide süsteemid kogu Euroopas on killustunud ja enamik neist on nihkunud paremale. Populismi tõus on avanud ukse Vene mõjude suurenemisele kogu Euroopas.

Kuidas me siia jõudsime?

Esialgu arvasid paljud analüütikud, et populismi tõus peegeldub peamiselt pikaleveninud suure majanduslanguse põhjustatud majanduslikust olukorrast. Selle vähenedes arvasid paljud, et kaob ka populism. Kuid isegi kui Euroopa majanduse taastumisega ja tööpuuduse vähenemisega on populismi tõus jätkunud. Nüüd on selge, et populismi veab avalik vastuseis massilisele sisserändele, kultuurilisele liberaliseerimisele ja riikliku suveräänsuse tajutava üleandmine kaugetele ja arusaamatuks jäävatele rahvusvahelistele institutsioonidele.

Kui Brexiti hääletuse tulemused oleks kindlaks määranud majandusseis, oleks Suurbritannia jäänud Euroopa Liitu. Kui Poola majanduskasv oleks olnud otsustava tähtsusega ei oleks populistlik rühmitus kunagi saanud riigi valitsevaks poliitiliseks jõuks.

Sisseränne tõstatab kultuuri- ja julgeoleku probleeme ning nõrgendab riikidevaheliste institutsioonide legitiimsust, mis takistab suveräänseid rahvaid kasutamast riiklikke poliitilisi vahendeid, et kaitsta end ähvardavate arengute eest.

Parteid müüvad võimul püsimiseks oma seisukohti

Surve all on parem-tsentristlikud parteid olnud sunnitud kohanema, suundudes populistlike poliitikate ja retoorika poole. Hollandi valimiste eel 2017. aasta keskel teatas parempoolne peaminister Mark Rutte, et sisserändajad on inimesed, kes “ei soovi kohaneda, ründavad meie harjumusi ja suruvad peale oma väärtusi, ründavad geisid või kutsuvad harilikke hollandlasi rassistideks.” Tema sõnum neil oli:”Käituge normaalselt või minge minema.” Sarnased nihked on ilmsed ka Skandinaavia tsentristlikes parteides. Itaalias teatas Silvio Berlusconi, kes 2018. aasta alguses oli lubanud tasakaalustada sisserändajate vastaseid hoiakuid, et toetab alates 2015. aastast on saabunud üle 600 000 pagulase välja saatmist.

Saksamaal viis kantsler Angela Merkeli otsus avada uks 2015. aastal Süürias ja muudest piirkondadest saabuvatele põgenikele Euroopa Liidu kriisi. Merkel põhjendas oma otsust põhimõtteliselt Saksamaa ajaloo taustal. Kuid pärast 2017. aasta septembri katastroofilisi valimisi, mis nõrgestasid Merkeli seni juhitud võimu blokki, sai uude koalitsioonilepingusse sisse kirjutatud sisserände haldamine ja piiramine, et vältida 2015. aasta pagulaste sissevoolu kordumist.

Populistlikud valitsused Ungaris ja Poolas on intensiivistunud jõupingutusi, et nõrgestada liberaalseid institutsioone nagu vaba ajakirjandus, sõltumatu kodanikuühiskond ja konstitutsioonikohtud. Mõlema riigi enamus määratleb üha enam oma rahvuslikku identiteeti etnilise ja usulise mõtteviisi pinnalt ning järjest enam kasvab antisemitism. 1930-ndaid meenutava retoorika ja kujunditega on Ungaris Viktor Orbán võitnud poolehoiu kirjeldades Ungari päritolu juudi rahastaja George Sorose kui Euroopa pagulaste kriisi arhitekti. Pärast Poolas avalikul arutelul kriminaliseerimist riigi rolli üle holokaustis kirjeldas Poola peaminister osasid juute kui inimesi, kes tegid koostööd Euroopa juudi kogukonna hävitamise nimel.

Kuna Venemaa presidendi Vladimir Putini lembus rahvuslike ja usuliste traditsioonide vastu on populistlike liikumiste jaoks atraktiivne on nende tõus tugevdanud Venemaa mõju kogu Euroopas.

See, kas Ungari ja Poola osutuvad Euroopa saatuse ennustajateks, sõltub eelolevatel aastatel Euroopa poliitiliste juhtide tarkusest ja oskustest. See tähendab eelkõige sisserände ja põgenike poliitika vastuvõtmist, mida Euroopa rahvad on valmis aktsepteerima.