Mida on EL teinud hasartmängusõltuvuse ennetamise nimel

Hasartmängusõltuvus on paraku aja jooksul muutunud avaliku tervishoiu probleemiks, seda eriti riikides, kus hasartmängurlus on riigi seaduste kohaselt lubatud. Mis puudutab Euroopat, siis igal liikmesriigil on vaba valik piirata hasartmängurlust nii nagu nad soovivad, toetamaks mängijaid ning ennetamaks hasartmängusõltuvuse tekkimist.

Statistikast rääkides, siis hasartmängusõltuvuse määrad ulatuvad tüüpiliselt 0.5 protsendist 3 protsendini ning suurim probleemimäär on avastatud spordipanuste valdkonnast. Tegemist on selgelt probleemiga, millega tuleb EL-i liikmesriikidel igapäevaselt tegeleda.

Euroopa Komisjon pole huvitatud sekkumisest

Probleem on selgelt õhus. Nii poliitikud kui ka mänguoperaatorid on ühel meelel selle osas, et hasartmänguturg võiks olla reguleeritud kogu Euroopa Liidus, kuid samas on ühise reeglistiku loomine keeruline, kuna samal ajal soovitakse, et kõik liikmesriigid saaksid reguleerida oma riigis reeglistikku nii karmilt nagu nad ise soovivad.

Euroopa Komisjon on seni hoidnud eemale ühise hasartmänguseaduse loomisest, kuid suure nõudluse tõttu on hakatud seda nüüd kaaluma, eesmärgiga luua baasiline regulatsioon, mis aitaks reguleerida online hasartmängude turgu kogu Euroopas.

Miks on sekkumine vajalik

Hasartmängurlus on küll riiklikul tasandil enamikes riikides juba reguleeritud, kaitsmaks tarbijaid pettuste eest, on Euroopa Liit saanud hulga kaebuseid hasartmängutööstuses tegutsevate organisatsioonide poolt ühel põhjusel: praegune olukord takistab nende ligipääsu riiklikule turule.

Probleem seisneb nimelt selles, et kuna puudub üle-Euroopaline reeglistik, on reeglid erinevates riikides tohutult erinevad. On riike, kus hasartmänguseadused on üsna liberaalsed, kuid on ka riike, kus on väga karmid keelud paika pandud – nagu näiteks Rootsis.

Mis veelgi enam, organisatsioonid leiavad, et sellise ühtse süsteemi puudumine läheb vastuollu Euroopa Liidu kokkuleppega, mis garanteerib teenuste vaba liikumise. Teenuste vaba liikumise küsimuse tõttu on mitmed liikmesriigid pidanud ka tõestama, et nende paikapandud reeglistik on igati asjakohane ja ei lähe vastuollu nimetatud kokkuleppega.

Samal ajal on aga riike, kus soovitakse hasartmänge lausa täiesti keelata või suuremas osas keelata. See tähendaks jällegi mänguoperaatorite jaoks oma töö kaotamist, kuna kogu turg on nende jaoks sel juhul suletud. Seetõttu on ka selge vajadus EL-i poolse sekkumise järgi.

Minimaalsed standardid tuleb paika panna

Seoses mitmete organisatsioonide kaebustega on asjad liikumas selles suunas, et Euroopa Komisjon võib hakata looma baasilist reeglistikku, mis annaks hasartmängukorraldajatele mingisuguse raamistiku tegutsemiseks.

Seni on jõutud arusaamale, et Euroopa Liidus võiks olla teatud direktiiv standardile, mis peaks olema rakendatud igas riigis, kuid samas jäetaks riiklikul tasandil piisavalt ruumi edasiste seaduste loomiseks, kuni hasartmängude täieliku keelamiseni.

Kuna kõige suurem probleem hasartmängumaailmas puudutab petturlikke mängukorraldajaid, on toodud välja ka idee luua õiguspäraste kasiinode nimekiri, sooviga võidelda ebaseaduslike mängukohtade vastu. Sellele ideele lisaks on välja käidud mõte lüüa üle-Euroopaline andmebaas hasartmängusõltlastest, vältimaks, et sellised inimesed saavad mängudele ligipääsu mõnes teises riigis.

Online hasartmänguvaldkonna majanduslik mõju on märkimisväärne ja kasvab päev-päevalt aina edasi, kuid samas on kõigi osapoolte jaoks oluline kaitsta tarbijaid. Hetkel on hasartmänguturg väga fragmenteeritud, mistõttu on selgelt Euroopa Komisjonil aeg sekkuda. Milliseks kujuneb lõplik hasartmängudirektiiv, saab näha tõenäoliselt järgnevate aastate jooksul.