Euroopa migratsioonipoliitika ja selle tagajärjed
Sündmused maailmas viimaste aastate jooksul on Euroopa Liidu liikmesriigid viinud olukorda, kus praeguse migratsioonipoliitikaga ei ole rahil enam mitte keegi. Probleem on aga selles, et rahulolematud jagunevad kahte leeri: ühed, kes tahaksid veel rangemaid regulatsioone ja teised, kes arvavad, et Euroop riigid teevad hädas olijate abistamiseks selgelt liiga vähe.
Selle aasta 24. juunil toimunud 16 Euroopa Liidu liidri mitteametlikul kohtumisel jõuti arusaamisele, et Liit on selle teemaga seoses sügavalt erimeelsustes. Rändepoliitika üle peetav arutelu domineerib Euroopa Liidu poliitikat samal ajal, kui ELi sisenemine meritsi on alates 2013. aastast kõige madalam.
Numbrid ei valeta
ÜRO andmetel oli konfliktide ja tagakiusamise tagajärjel ümberasustatud inimeste arv 2017. aastal rekordiliselt kõrge – 68,5 miljonit inimest, sealhulgas 25,4 miljonit pagulast, kes põgenesid üle riigipiiri. Samal ajal on Euroopas uute saabujate arv vähenenud. Üle Vahemere saabuvate põgenike arv on vähem kui pool sellest, mis see oli 2017. aastal. Itaaliasse saabuvad põgenikud, peamiselt Liibüast, on võrreldes 2017. aastaga vähenenud 78 protsendi võrra. Need on samuti tunduvalt alla 2015. aasta numbrite, kui aasta jooksul saabus 1 miljon, peamiselt Süüria põgenikku.
Vaatamata sellele dramaatilisele vähenemisele on ksenofoobsete populistlike ELi juhtide mõju ja ELi liikmesriikide suhteline jagunemine vastutuse jagamisel andnud tulemuseks järjest raskemad meetmed põgenike vastu võtmise vältimiseks. Selliste meetmetega püütakse jätta vastutus väljaspool ELi asuvatele riikidele, kellel on vähem võimekust taotluste menetlemiseks ja pagulaste kaitsmiseks.
Abivajajate olukord on järjest trööstitum
EL-i liikmesriikide jõupingutused sisserändajate, sealhulgas varjupaigataotlejate ja pagulaste vastutuse osas ebavõrdsuse lõpetamiseks on täiesti seiskunud. Human Rights Watch sõnul on saabuvate inimeste arvu võimalik kontrollida, kui koostöös tehakse tõhusat tööd.
Itaalias on uus koalitsioonivalitsus aga hoopis suuresti oma sadamad sulgenud kõigile, välja arvatud Itaalia rannavalve ja mereväe laevad. Selle tulemusena oli 630 inimest juuni sisuliselt päästelaeval Aquarius lõksus, enne kui Hispaania nõustus neid vastu võtma. Päevade kaupa on merel olnud üle 300 inimese päästelaeva Mission Lifeline’i pardal, kusjuures ükski ELi riik ei nõustunud seda oma sadamasse vastu võtma.
Odav sisepoliitiline populaarsus raskendab lahenduste leidmist
Ei möödu praktiliselt poolt aastat kui Euroopa Liidu mõnes liikmesriigis ei toimuks taaskord valimisi. Aina enam saadab valimistel edu poliitikuid, kes lubavad karmimaid meetmeid ja rangemaid piiranguid pagulaste vastuvõtmisel. Sisuliselt võib seda nimetada populismiks, sest pole kellelegi saladus, et võõrast rahvusest inimeste riiki vastuvõtmine – olenemata sellest kui palju nad abi vajava, ei ole kuskil Euroopas populaarne. Geneetiliselt on meisse sisse programmeeritud hirm kõige uue ja erineva suhtes. Ometi ei ela me enam kiviajas ja kõigil eurooplastel peaks olema piisav usk oma võimu- ja korrakaitse organitesse, et sõltumata vastu võetud inimeste hulgale ei kahjusta see põliselanike elukvaliteeti mingilgi määral. Pigem vastupidi.